Sõrmuse suguvõsa kroonika : Vana-Sõrmuse talu läbi kahe sajandi

Vana-Sõrmuse talu kroonika

Vana-Sõrmuse talu on põline, esivanemad on selles paigas elanud vähemalt 200 aastat. Tänapäeval toimetavad talus juba 7. ja 8. põlv

Perepilt eelmise sajandi 50-ndatel. Väike poiss paremal isa põlvel on praegune talu peremees Paul. Vasakul on meie vanaisa Mito. Lapsena ja noorukina oli pojapojal võimalus kuulda lugusid talust läbi aegade. Vanaisa mäletas peast kõiki oma esivanemaid mitu põlve tagasi, ta rääkis tihti, et meie pere on elanud siin talus juba kuues põlv

Mokornulk

Meie talu koos Vasla külaga asuvad Mokornulgas, mis oli muust maailmast suhteliselt eraldatud. Mokornulk oma 19 külaga piirneb põhjas Piusa jõe, idas Tuhkvitsa oja ja läänes Korsapalo rabaga. Need looduslikud tõkked, lisaks soine pinnas muutis ala raskesti läbitavaks.
Riigivõimust kaugel pidi siinne rahvas eluga ise hakkama saama. Kord vihmadest märg põllullapp või rahe, kord pikad põuad, võtsid saviselt maalt tihti saagi. Et põld toidaks, tuli siinmail osata ilma ennustada. Nii õppis kohalik põllumees lugema looduse märke ja pärandas neid teadmisi põlvest põlve.
Appi võeti ka taevalikud jõud, üheks koduhaldjaks sai Peko.

Peko

Me teame Pekot samanimelise eepose järgi kui Petseri kloostris magava jumalkuninga tähenduses. Kuid teadmisi Pekost kui vilja ja karjajumalast, õnnetuste eest kaitsjast ja õnne andjast, kelle austamine on seotud kujuga on kohalikud hoidnud enda teada. Peeti salajasi pidustusi, kus järgmiseks aastaks uue Peko peremees valiti vereliisuga. Võõraid, samuti naisi ja lapsi sinna ei lubatud.

Elu tsaariajal

Naabritalu perenaine Anna oma tare ukse ees. Nii nägi välja enamus Vasla küla elumaju.

Pilt on tehtud tsaariajal (umbes 1910)

Oli aasta 1905. Aasta lõpus, detsembris, maeti pereisa Jefrem, kuu aja pärast noorem tütar Agafia. Tallu jäid Mito emaga kahekesi. Eluga tuli edasi minna, noor peremees, kel aastaid vaid 18, vajas tallu perenaist.

Mito ei jäänud ootama vaid asus sobivat kaasat otsima. Oma osa oli ka kosjasobitajatel ja peagi seadis ta sammud Seretsova külla. Järgnesid kosjaviinad ja pruudi isa Vassoga jõuti kokkuleppele pridanas, kaasavaraks sai maatükk Ulaskuva (puustus). Mito väljavalitu Marfaga mindi juba jaanuaris vastvalminud Obinitsa kiriku altari ette.

<Mis sest, et tüdruk oli poisist vanem, kuid töötegemises oli teistest palju parem> Jaan

Obinitsa kool-kirik pühitseti 1904.aastal. Mito ja Marfa laulatati siin 30.01.1906

Nii vahetus põlvkond. Pärast laulatust võtsid noor peremees Mito koos noorikuga talu majandamise käsile. Tsaariajal sündisid lapsed Anne, Vasso, Manni ja Mahti.
Vasla küla kõik põllumaad olid jagatud 19 pere vahel hingemaaks. Elu korraldas külakogukond, kus olulised ja vähem olulised asjad arutati omavahel. Elati kirikupühade järgi, peeti praasnikke, käidi külakiigel ja ümbruskonnas kirmastel.
Lihavõtte ajal veeretati mune – selleks ehitati külaplatsile loomka
Tsaariaja lõpus ehitati Vasla külla koolimaja hoone.
Alustas tööd 2-klassiline algkool, mis oli ümbruskonna lastele väga tähtis. Kool asus kohe siinsamas, Sõrmuse talu aia taga.