Eestiaeg

Eesti aeg tõi Setomaale perekonnanimed. 1921. aastal saime nimeks Sõrmus

Perenimede protokolli väljavõte

Perekonnanimede panekuks Setomaal võeti vastu seadus. Kes 1921.a. lõpuks nime ei pane, sellele määrab perekonnanime riik. 1921.a. sügisel võtsid Petserimaal nime üle 50 tuhande* hinge ja kokku vormistati 8654 perekonnanime. Nii suuremahulise töö läbiviimiseks moodustati 5 komisjoni
Perekonnanimede panemine eeltöödega kokku vältas 19. septembrist 29. detsembrini.

Mito ja Marfa lapsed (vasakult) Anne, Vasso, Manni, Mahti, Heino, Mihkel ja Jaan

Alanud maareformi tulemusel jagati küla maad kruntideks ja Mitole kinnistati 13,6 ha, sellest põllumaad 9,25 ha.

Eesti ajal sündisid perre Heino, Mihkel ja Jaan. Kokku kasvas talus üles 7 last.

Kasvavale perele oli vaja juurde maad. Kõigepealt osteti juurde Kopli kinnistu, suurusega 10 ha, seda 3 talu peale. 30-ndatel osteti Alaoru kinnistu, suurusega 4,5 ha, seda külamehega kahasse.

Maa ostuks võeti laenu, tasuti tuluga lina müügist. Lina kasvatus oli väga töömahukas, selle töötlemisele lõi kaasa kogu pere, ka lapsed. Küla ääres olid linaleotustiigid (läpped)

Petseri laat 30-ndatel. Laata peeti 2 korda kuus ja see oli setodele (samuti ka meie talule) tähtsaim kauplemiskoht

Eesti aja lõpuks oli Sõrmuse talu suuruseks ligi 30 ha. Ümbruskonnas peeti talu ka rikkaks, oli 2 hobust ja varss, soetati niidumasin, hobusereha, pandi püsti seto väravad, ehitati kartulikelder, istutati suur õunapuuaed. Oma osa talu väljanägemises oli selleks ajaks sirgunud poegadel. Palju on räägitud Heino uuendusmeelsusest. Alates karjas käies tema pandud lehmade peened nimed nagu Jawa või Kairo. Hiljem tekkis tallu Heino hangitud grammofon, mis tekitas külarahvas nii imestust kui käidi ka Sõrmuste pool plaate kuulamas, ehk isegi tantsimas. Lõbus oli laialt kui Heino tõi jalgratta Husqvarna. Suur oli Heino unistus omale pill osta

Eesti ajal korraldati Setomaal perenaiste kursusi, millest talu tütred samuti osa võtsid.

Järgemööda läksid kõik tütred ka mehele mehele. Annele ja Mannile maksti arvestatav summa pridanaks, nii nägi ette seto komme. Pridan on kaasavara, mida tütre vanemad maksid peigmehe vanematele.

Ainult Mahti kaasa Tedre külast arvas, et tal on naist vaja, mitte kaasavara.

Vaata ka näitemäng Mito treilerit: Video link

https://youtu.be/5u32HLtzonc

Vana-Sõrmuse talu kroonika

Vana-Sõrmuse talu on põline, esivanemad on selles paigas elanud vähemalt 200 aastat. Tänapäeval toimetavad talus juba 7. ja 8. põlv

Perepilt eelmise sajandi 50-ndatel. Väike poiss paremal isa põlvel on praegune talu peremees Paul. Vasakul on meie vanaisa Mito. Lapsena ja noorukina oli pojapojal võimalus kuulda lugusid talust läbi aegade. Vanaisa mäletas peast kõiki oma esivanemaid mitu põlve tagasi, ta rääkis tihti, et meie pere on elanud siin talus juba kuues põlv

Mokornulk

Meie talu koos Vasla külaga asuvad Mokornulgas, mis oli muust maailmast suhteliselt eraldatud. Mokornulk oma 19 külaga piirneb põhjas Piusa jõe, idas Tuhkvitsa oja ja läänes Korsapalo rabaga. Need looduslikud tõkked, lisaks soine pinnas muutis ala raskesti läbitavaks.
Riigivõimust kaugel pidi siinne rahvas eluga ise hakkama saama. Kord vihmadest märg põllullapp või rahe, kord pikad põuad, võtsid saviselt maalt tihti saagi. Et põld toidaks, tuli siinmail osata ilma ennustada. Nii õppis kohalik põllumees lugema looduse märke ja pärandas neid teadmisi põlvest põlve.
Appi võeti ka taevalikud jõud, üheks koduhaldjaks sai Peko.

Peko

Me teame Pekot samanimelise eepose järgi kui Petseri kloostris magava jumalkuninga tähenduses. Kuid teadmisi Pekost kui vilja ja karjajumalast, õnnetuste eest kaitsjast ja õnne andjast, kelle austamine on seotud kujuga on kohalikud hoidnud enda teada. Peeti salajasi pidustusi, kus järgmiseks aastaks uue Peko peremees valiti vereliisuga. Võõraid, samuti naisi ja lapsi sinna ei lubatud.

Elu tsaariajal

Naabritalu perenaine Anna oma tare ukse ees. Nii nägi välja enamus Vasla küla elumaju.

Pilt on tehtud tsaariajal (umbes 1910)

Oli aasta 1905. Aasta lõpus, detsembris, maeti pereisa Jefrem, kuu aja pärast noorem tütar Agafia. Tallu jäid Mito emaga kahekesi. Eluga tuli edasi minna, noor peremees, kel aastaid vaid 18, vajas tallu perenaist.

Mito ei jäänud ootama vaid asus sobivat kaasat otsima. Oma osa oli ka kosjasobitajatel ja peagi seadis ta sammud Seretsova külla. Järgnesid kosjaviinad ja pruudi isa Vassoga jõuti kokkuleppele pridanas, kaasavaraks sai maatükk Ulaskuva (puustus). Mito väljavalitu Marfaga mindi juba jaanuaris vastvalminud Obinitsa kiriku altari ette.

<Mis sest, et tüdruk oli poisist vanem, kuid töötegemises oli teistest palju parem> Jaan

Obinitsa kool-kirik pühitseti 1904.aastal. Mito ja Marfa laulatati siin 30.01.1906

Nii vahetus põlvkond. Pärast laulatust võtsid noor peremees Mito koos noorikuga talu majandamise käsile. Tsaariajal sündisid lapsed Anne, Vasso, Manni ja Mahti.
Vasla küla kõik põllumaad olid jagatud 19 pere vahel hingemaaks. Elu korraldas külakogukond, kus olulised ja vähem olulised asjad arutati omavahel. Elati kirikupühade järgi, peeti praasnikke, käidi külakiigel ja ümbruskonnas kirmastel.
Lihavõtte ajal veeretati mune – selleks ehitati külaplatsile loomka
Tsaariaja lõpus ehitati Vasla külla koolimaja hoone.
Alustas tööd 2-klassiline algkool, mis oli ümbruskonna lastele väga tähtis. Kool asus kohe siinsamas, Sõrmuse talu aia taga.