IV kokkutulek, 2008

Ettevalmistus

IV kokkutuleku ettevalmistamine toimus eelmisel kokkutulekul sündinud reglemendi järgi, kus järgmine kokkusaamine on 5 aastase vahega. Seekordne korraldustoimkondki uus, suguvõsa noorema põlvkonna esindajatest. Nendeks olid 3. kokkutulekul valitud liinivanemad Anita Kikas (Vasso liin), Diana Sõrmus (Mihkli liin), Terje Lillmaa (Mahti liin) ja Sirli Sõrmus (Jaani liin), kes võtsid ettevalmistust väga tõsiselt. Kahjuks puudus Manni liinist esindaja, mis mõneti raskendas sidepidamist Tõnisoni järeltulijatega. Kogu ettevõtmise hingeks sai Anita, selles suhtes eestvedajaga meil vedas. Ta kaasaski kogu toimkonna kõigepealt eesmärkide seadmisele, kuni nende elluviimiseni  kokkutulekul. Kasuks tuli ka kindlasti Anita Mainoris läbitud juhtimisalane koolitus

Korraldajate arupidamine 23. aprillil 2008

Kokkutuleku aasta, 2008, oli paigas ja korraldajad hakkasid ettevalmistusega tegelema juba 2007. aaasta lõpus. Terje Lillmaa mõte pidada uus kokkutulek mujal, mitte nagu 3 varasemat korda Vaslal, leidis poolehoidu ja asuti otsima ümbruskonnas turismitalusid.  Valik langes lõpuks Jõeveere turismitalule ja see oli vaieldamatult parim valik. Toimumisajaks sai seekord 12-13 juuli.

Seekordne ettevalmistus kujunes varajasest algusest siiski pingeliseks. 23. aprillil otsustati algselt planeeritud mälestuste rääkimise asemel etendada näitemäng meie suguvõsa ajaloost. Lavastamise võttis enda õlgadele Diana. Näidendis osalejad  alustasid mais proovidega, algul Vaslal, korra ka Ahjal, juunis juba Jõeveerel. Näidendi tegelased, Anita pere, Pauli pere, Diana väikese Tauriga, Margit, Marek ja Raili, Kalle, Pille ja Mari käisid terve kuu igal nädalavahetusel proovides. Kusjuures sugulased ei ela lähestikku, vaid üle Eesti, Võrus, Tartus, Sauel. Valga mees Tõnu, kes tegi väga hea rolli etendusel, oli sel ajal seljavigastusega hoopis pikali voodis. Hingega lõi kaasa külalisesineja Kalev Leoste.

Näitemängu "Mito" proov  17. juunil 2008, Jõeveere turismitalus

IV kokkutulek 12. juuli

Enne kokkutuleku avamist Jõeveerel, oli kavas traditsiooniline tammede istutamine Vasla kooli kivi juures. Tulijaid juhatas suurelt teelt kohale korraldajate üles pandud viit ja kella 12-ks kogunes kivi juurde oma paarkümmend sugulast. Tanel hoidis Eesti lippu, tervitussõnad ütles Jaan. Pärast tammede istutamist mindi ühiselt Jõeveerele, meie kokkutuleku toimumispaika.

Osalejatele oli antud ka võimalus koguneda kella 13-ks otse Jõeveerle ja ennast seal sisse seada. Jõeveerel registreerus 61 osalejat, kes said mapi, kus sees sugulaste kontaktandmed. Varjualusesse oli üles pandud sugupuu ja eelmiste kokkutulekute fotod.   

Kokkutuleku avas Anita, kes palus lippu heiskama suguvõsa vanimad liikmed Neti, Mihkli ja Jaani. Seejärel meenutas ta meie meie kokkutulekuid ja mälestas meie hulgast lahkunud Maria Tõnisoni, Heino ja Leeni Sõrmust, Heino Rannulat, Nikolai Mäeotsa ja Agnes Sõrmust.          

Paul meenutas samuti  I kokkutulekut, millest möödub 20 aastat. Selle ajaga on meie hõimu sündinud 27 last, kuid ainult 2 neist kannavad Sõrmuse nime, Eva-Mai ja Raili. Sellega kutsus ta üles Sõrmuseid lapsi tegema.

Nii Anita kui Paul palusid päeva lõpuks tuua endi hulgast valitud liinivanemate nimed.

Järmisena mindi üheskoos puud istutama, et jätta oma üritusest Jõeveere tallu jälg. Istutamisega olid ametis meie noorim põlvkonda - Liis, Joosep, Henri ja Raili.  Pärast istutamist ootas talu perenaine aurava supiga.

             Puud istutavad Raili, Henri, Joosep ja Liis 

            

Kui nüüd Jõeveerel ringi vaadata, siis briljantselt niidetud jõekäärus on suveürituste pidamiseks ideaalsed tingimused. Ilus loodus, suur avar plats, sealsamas katusealune laudade ja pinkidega. Jõekaldal tossamas suitsusaun.  Keset suurt platsi olid veetud päikesekiirtena hargnevad nöörid, mis lõppesid suurte nimesiltidega. Seal hakkas toimuma sel kokkutulekul esmakordne üritus, meie liide tutvustamine. Seista tuli oma esivanema, ühe Mito ja Marfa lapse sildi taha. Tutvustati ennast üksikult kui perekondade kaupa, kes on kes ja millega tegeleb sai palju selgemaks. Aitäh Anitale, kes selle toreda asja välja mõtles.

Nüüd anti kokkutuleku rahvale vaba aeg, näidendi rahvas läks riietuma ja viimaseid ettevalmistusi tegema. Viimasel hetkel sai ka mõni kuulutus üles pandud, see tõi kohale kümmekond huvilist ümbruskonnast.

Hakatuseks lasi vanajumal vihmakraanid lahti ja kastis korraliku paduvihmaga näitemänguplatsi üle. Pealtvaatajad said suures telgis peavarju ja näitemängu algus nihkus väheke edasi. Peagi hakkasid kostma "Meil aiaäärne tänavas..." helid, Diana poolt valitud näidendi tunnusmeloodia. Liis ja Raili mängisid taluhoovis ja Marfa (Diana) kukas kannipuu õlal aiaväravast sisse. Näitemäng algas... Nüüd pidi selguma, kas üle kuu aja harjutamist oli andnud tulemusi. Kahevaatuseline tükk oli jagatud XIV pildiks, mängimas 19 osatäitjat.  Enamusel tuli täita mitu osa, peaasi oli õigel ajal lavale minna. Nutikad osatäitjad laotasid näidendi teksti knopkadega varjualuse seinale. Nii sai näpuga järge ajada, kes kelle järgi ette astub. Ka kõige väiksemad olid hoolega ametis, kõik tegid oma osa hingega. Võrreldes eelmisel õhtul prooviga, klappis kõik suurepäraselt. Ka motikas, mis õhtul pirtsutas, läks kohe käima ja punase lipuga nõukogude võim sõitis suure mürinaga lavale. Vahepeal tekkis küll näitlejatel segadus, kas võlanõudjat mängib asendaja või asendatav. Nii läks juba taluperenaine õue uurima, kuhu see rahaküsija jääb, aga lõpuks lahenes kõik ilusti. Kaks tundi lendas märkamatult ja Sõrmuste  vanavanemate elu saigi läbi mängu vaatajate ette toodud. Kõigil oli kahju, et üritus oli ainult ühekordne ja et rohkem reklaami ei teinud.

 Stseen näitemängust "Mito" , 12. juulil 2008.a. 

Sume suveõhtu jätkus ühises söögilauas laulude ja oma mõtete jagamisega. Külastada sai talu muuseumi ja käia suitsusaunas.

Õhtul kui juba pime, süüdati tõrvikud ja ühises kolonnis matkati lähedal asuvate müürmägede juurde. Teepeal oli palju jaaniussikesi ja see tekitas omamoodi elevust. Öine matk meeldis nii noortele kui vanematele.

Suure lõkke ääres jätkus istumine, lauldi ja mängiti pilli. Telki magama mindi kaugelt pärast südaööd.

Kokkutuleku teine päev

Hommikuäratuseks pani Margit sugulaste lihased tööle, ta näitas ise ette ja reipa muusika saatel alustas rahvas päeva hommikuvõimlemisega.

Päev kippus olema pisut pilvine, pärastpoole isegi väheke tibutas. Seega sobis turismitalu varjualune hästi meie järgnevate tegevustega. Kõigepealt kaasavõetud hommikusöök, millele rosinaks oikuihästi maitsev Olga valmistatud  potiäis maitsvat putru. Söögilauas elavalt alanud eelmise päeva muljed  jätkusid juba ühisel arutelul, kus kõik said sõna kokkutulekute teemal. Mõttetalgute eestvedajaks oli Anita, kes samal ajal tegi räägitust kokkuvõtteid.

Vestlusringis olid: Anita, Liis, joosep, Pille, Mari, Anti, Margit, Henri, Eva-Mai, Tanel, Neti, Omar, Kalle, Aet, Airi, Leo, Tõnu, Jaan, Maimu, Marek, Kai, Raili, Olga, Terje ja Paul.

Anita pani kirja järgmised arutelul osalenute mõtted:

-rahvast võiks rohkem olla

-kindlasti korraldada

-mitte juulis, pigem paasapäeval

-viis aastat kokkutulekute vahe

-sama näidend uuesti

- projektirahad, nüüd projekte kirjutama

-pildimaterjal, kuidas geneetika läheb mööda sugupuud

-mõni huvitav perelugu

- liinide tutvustus nööre mööda oli hea

- jalgpall

- sõir, sõira tegemine ja muud töötoad, vanad toidus, näit vanaema kohupiim

-kuidas muuta korraldamine meeldivaks

-Pille teeb laulikud

Lauldi Jaani laule "Meie kodutalu" ja "Mälestusi Obinitsast"

Külastati talu muuseumi, kus perenaine rääkis huvitavalt haruldaste esemete saamisloost. Kokkutulek lõppes lipu langetamisega laulu  "Nii ajaratas ringi käib" saatel. Lipu langetasid seekord meie nooremad: Liis,  joosep, Raili ja Henri

Kes korrakdab järgmise kokkutuleku?

Meie IV kokkutulek läks igati korda. Suurepärane paik suguvõsa kokkusaamise korraldamiseks ja palju huvitavaid üritusi jättis kokkutulekust hea mulje. Korraldajad, eesotsas Anitaga olid teinud hea ettevalmistustöö ja kogu üritus sujus meeldivas õhkkonnas.

Ei saa aga mööda minna korraldamisel tekkinud probleemidest. Ei taha siin üldistada, sest enamus liine olid hingega korraldamise juures. Kõigepealt tekitas segadust osalemise  info ebamäärane liikumine. Kas on korraldajatel vaja oma energiat kulutada rahva kokkuajamisele? Kui see oleks iga suguvõsa liikme rõõm, et yes, kokkutulek!, siis ei peaks esitama küsimust, kas me tahame kokkutuleku traditsiooniga jätkata. Kuna liinid ei ole valinud enda esindajaid uude korraldustoimkonda, siis ei ole selge, kes korraldab järgmise kokkutuleku.

Arutelul olid kõik ühel meelel, kokkutulekuid tuleks 5 aasta järel kindlasti jätkata. Seega jääb loota, et meie hulgas leidub pealehakkajaid, kes korraldamise enda kanda võtavad. Kaasalööjaid oleks kindlasti, või mis arvavad teised sugulased?

Sugulased ootamas järgmise kokkutuleku korraldajat...