IV kokkutuleku ettevalmistamine toimus eelmisel kokkutulekul
sündinud reglemendi järgi, kus järgmine kokkusaamine on 5 aastase vahega.
Seekordne korraldustoimkondki uus, suguvõsa noorema põlvkonna esindajatest. Nendeks
olid 3. kokkutulekul valitud liinivanemad Anita Kikas (Vasso liin), Diana
Sõrmus (Mihkli liin), Terje Lillmaa (Mahti liin) ja Sirli Sõrmus (Jaani liin),
kes võtsid ettevalmistust väga tõsiselt. Kahjuks puudus Manni liinist esindaja,
mis mõneti raskendas sidepidamist Tõnisoni järeltulijatega. Kogu ettevõtmise
hingeks sai Anita, selles suhtes eestvedajaga meil vedas. Ta kaasaski kogu
toimkonna kõigepealt eesmärkide seadmisele, kuni nende elluviimiseni kokkutulekul. Kasuks tuli ka kindlasti Anita
Mainoris läbitud juhtimisalane koolitus
Korraldajate arupidamine 23. aprillil 2008
|
Kokkutuleku aasta, 2008, oli paigas ja korraldajad hakkasid
ettevalmistusega tegelema juba 2007. aaasta lõpus. Terje Lillmaa mõte pidada uus
kokkutulek mujal, mitte nagu 3 varasemat korda Vaslal, leidis poolehoidu ja asuti otsima
ümbruskonnas turismitalusid. Valik
langes lõpuks Jõeveere turismitalule ja see oli vaieldamatult parim valik. Toimumisajaks
sai seekord 12-13 juuli.
Seekordne ettevalmistus kujunes varajasest algusest siiski
pingeliseks. 23. aprillil otsustati algselt planeeritud mälestuste rääkimise
asemel etendada näitemäng meie suguvõsa ajaloost. Lavastamise võttis enda
õlgadele Diana. Näidendis osalejad
alustasid mais proovidega, algul Vaslal, korra ka Ahjal, juunis juba
Jõeveerel. Näidendi tegelased, Anita pere, Pauli pere, Diana väikese Tauriga,
Margit, Marek ja Raili, Kalle, Pille ja Mari käisid terve kuu igal
nädalavahetusel proovides. Kusjuures sugulased ei ela lähestikku, vaid üle
Eesti, Võrus, Tartus, Sauel. Valga mees Tõnu, kes tegi väga hea rolli etendusel, oli sel ajal seljavigastusega hoopis pikali voodis. Hingega lõi kaasa külalisesineja Kalev Leoste.
Näitemängu "Mito" proov
17. juunil 2008, Jõeveere turismitalus
IV kokkutulek 12.
juuli
Enne kokkutuleku avamist Jõeveerel, oli kavas
traditsiooniline tammede istutamine Vasla kooli kivi juures. Tulijaid juhatas
suurelt teelt kohale korraldajate üles pandud viit ja kella 12-ks kogunes kivi
juurde oma paarkümmend sugulast. Tanel hoidis Eesti lippu, tervitussõnad ütles
Jaan. Pärast tammede istutamist mindi ühiselt Jõeveerele, meie kokkutuleku
toimumispaika.
Osalejatele oli antud ka võimalus koguneda kella 13-ks otse
Jõeveerle ja ennast seal sisse seada. Jõeveerel registreerus 61 osalejat, kes
said mapi, kus sees sugulaste kontaktandmed. Varjualusesse oli üles pandud
sugupuu ja eelmiste kokkutulekute fotod.
Kokkutuleku avas Anita, kes palus lippu heiskama suguvõsa
vanimad liikmed Neti, Mihkli ja Jaani. Seejärel meenutas ta meie meie
kokkutulekuid ja mälestas meie hulgast lahkunud Maria Tõnisoni, Heino ja Leeni
Sõrmust, Heino Rannulat, Nikolai Mäeotsa ja Agnes Sõrmust.
Paul meenutas samuti
I kokkutulekut, millest möödub 20 aastat. Selle ajaga on meie hõimu
sündinud 27 last, kuid ainult 2 neist kannavad Sõrmuse nime, Eva-Mai ja Raili.
Sellega kutsus ta üles Sõrmuseid lapsi tegema.
Nii Anita kui Paul palusid päeva lõpuks tuua endi hulgast
valitud liinivanemate nimed.
Järmisena mindi üheskoos puud istutama, et jätta oma
üritusest Jõeveere tallu jälg. Istutamisega olid ametis meie noorim põlvkonda -
Liis, Joosep, Henri ja Raili. Pärast
istutamist ootas talu perenaine aurava supiga.
Puud istutavad Raili, Henri, Joosep ja Liis
Kui nüüd Jõeveerel ringi vaadata, siis briljantselt niidetud
jõekäärus on suveürituste pidamiseks ideaalsed tingimused. Ilus loodus, suur
avar plats, sealsamas katusealune laudade ja pinkidega. Jõekaldal tossamas
suitsusaun. Keset suurt platsi olid
veetud päikesekiirtena hargnevad nöörid, mis lõppesid suurte nimesiltidega.
Seal hakkas toimuma sel kokkutulekul esmakordne üritus, meie liide
tutvustamine. Seista tuli oma esivanema, ühe Mito ja Marfa lapse sildi taha. Tutvustati
ennast üksikult kui perekondade kaupa, kes on kes ja millega tegeleb sai palju
selgemaks. Aitäh Anitale, kes selle toreda asja välja mõtles.
Nüüd anti kokkutuleku rahvale vaba aeg, näidendi rahvas läks
riietuma ja viimaseid ettevalmistusi tegema. Viimasel hetkel sai ka mõni
kuulutus üles pandud, see tõi kohale kümmekond huvilist ümbruskonnast.
Hakatuseks lasi vanajumal vihmakraanid lahti ja kastis
korraliku paduvihmaga näitemänguplatsi üle. Pealtvaatajad said suures telgis
peavarju ja näitemängu algus nihkus väheke edasi. Peagi hakkasid kostma
"Meil aiaäärne tänavas..." helid, Diana poolt valitud näidendi tunnusmeloodia. Liis ja Raili mängisid taluhoovis
ja Marfa (Diana) kukas kannipuu õlal aiaväravast sisse. Näitemäng algas... Nüüd
pidi selguma, kas üle kuu aja harjutamist oli andnud tulemusi. Kahevaatuseline
tükk oli jagatud XIV pildiks, mängimas 19 osatäitjat. Enamusel tuli täita mitu osa, peaasi oli
õigel ajal lavale minna. Nutikad osatäitjad laotasid näidendi teksti knopkadega
varjualuse seinale. Nii sai näpuga järge ajada, kes kelle järgi ette astub. Ka
kõige väiksemad olid hoolega ametis, kõik tegid oma osa hingega. Võrreldes
eelmisel õhtul prooviga, klappis kõik suurepäraselt. Ka motikas, mis õhtul
pirtsutas, läks kohe käima ja punase lipuga nõukogude võim sõitis suure
mürinaga lavale. Vahepeal tekkis küll näitlejatel segadus, kas võlanõudjat
mängib asendaja või asendatav. Nii läks juba taluperenaine õue uurima, kuhu see
rahaküsija jääb, aga lõpuks lahenes kõik ilusti. Kaks tundi lendas märkamatult
ja Sõrmuste vanavanemate elu saigi läbi
mängu vaatajate ette toodud. Kõigil oli kahju, et üritus oli ainult ühekordne
ja et rohkem reklaami ei teinud.
Stseen näitemängust "Mito" , 12. juulil 2008.a.
Sume suveõhtu jätkus ühises söögilauas laulude ja oma mõtete
jagamisega. Külastada sai talu muuseumi ja käia suitsusaunas.
Õhtul kui juba pime, süüdati tõrvikud ja ühises kolonnis
matkati lähedal asuvate müürmägede juurde. Teepeal oli palju jaaniussikesi ja
see tekitas omamoodi elevust. Öine matk meeldis nii noortele kui vanematele.
Suure lõkke ääres jätkus istumine, lauldi ja mängiti pilli.
Telki magama mindi kaugelt pärast südaööd.
Kokkutuleku teine päev
Hommikuäratuseks pani Margit sugulaste lihased tööle, ta
näitas ise ette ja reipa muusika saatel alustas rahvas päeva
hommikuvõimlemisega.
Päev kippus olema pisut pilvine, pärastpoole isegi väheke
tibutas. Seega sobis turismitalu varjualune hästi meie järgnevate tegevustega.
Kõigepealt kaasavõetud hommikusöök, millele rosinaks oikuihästi maitsev Olga
valmistatud potiäis maitsvat putru.
Söögilauas elavalt alanud eelmise päeva muljed jätkusid juba ühisel arutelul, kus kõik said
sõna kokkutulekute teemal. Mõttetalgute eestvedajaks oli Anita, kes samal ajal
tegi räägitust kokkuvõtteid.
Vestlusringis olid: Anita, Liis, joosep, Pille, Mari, Anti,
Margit, Henri, Eva-Mai, Tanel, Neti, Omar, Kalle, Aet, Airi, Leo, Tõnu, Jaan,
Maimu, Marek, Kai, Raili, Olga, Terje ja Paul.
Anita pani kirja järgmised arutelul osalenute mõtted:
Anita pani kirja järgmised arutelul osalenute mõtted:
-rahvast võiks rohkem olla
-kindlasti korraldada
-mitte juulis, pigem
paasapäeval
-viis aastat kokkutulekute
vahe
-sama näidend uuesti
- projektirahad, nüüd
projekte kirjutama
-pildimaterjal, kuidas
geneetika läheb mööda sugupuud
-mõni huvitav perelugu
- liinide tutvustus nööre
mööda oli hea
- jalgpall
- sõir, sõira tegemine ja
muud töötoad, vanad toidus, näit vanaema kohupiim
-kuidas muuta korraldamine
meeldivaks
-Pille teeb laulikud
Lauldi Jaani laule "Meie kodutalu" ja
"Mälestusi Obinitsast"
Külastati talu muuseumi, kus perenaine rääkis huvitavalt
haruldaste esemete saamisloost. Kokkutulek lõppes lipu langetamisega laulu "Nii ajaratas ringi käib" saatel.
Lipu langetasid seekord meie nooremad: Liis,
joosep, Raili ja Henri
Kes korrakdab
järgmise kokkutuleku?
Meie IV kokkutulek läks igati korda. Suurepärane paik suguvõsa
kokkusaamise korraldamiseks ja palju huvitavaid üritusi jättis kokkutulekust
hea mulje. Korraldajad, eesotsas Anitaga olid teinud hea ettevalmistustöö ja
kogu üritus sujus meeldivas õhkkonnas.
Ei saa aga mööda minna korraldamisel tekkinud probleemidest.
Ei taha siin üldistada, sest enamus liine olid hingega korraldamise juures. Kõigepealt
tekitas segadust osalemise info
ebamäärane liikumine. Kas on korraldajatel vaja oma energiat kulutada rahva
kokkuajamisele? Kui see oleks iga suguvõsa liikme rõõm, et yes, kokkutulek!,
siis ei peaks esitama küsimust, kas me tahame kokkutuleku traditsiooniga
jätkata. Kuna liinid ei ole valinud enda esindajaid uude korraldustoimkonda,
siis ei ole selge, kes korraldab järgmise kokkutuleku.
Arutelul olid kõik ühel meelel, kokkutulekuid tuleks 5 aasta
järel kindlasti jätkata. Seega jääb loota, et meie hulgas leidub pealehakkajaid,
kes korraldamise enda kanda võtavad. Kaasalööjaid oleks kindlasti, või mis arvavad teised sugulased?
Sugulased ootamas järgmise kokkutuleku korraldajat...