Vana-Sõrmuse talu läbi kahe sajandi - Eestiaeg

 

Eestiaeg 

Eesti aeg tõi Setomaale perekonnanimed. 1921. aastal saime nimeks Sõrmus

Perenimede protokolli väljavõte

Perekonnanimede panekuks Setomaal võeti vastu seadus. Kes 1921.a. lõpuks nime ei pane, sellele määrab perekonnanime riik. 1921.a. sügisel võtsid Petserimaal nime üle 50 tuhande* hinge ja kokku vormistati 8654 perekonnanime. Nii suuremahulise töö läbiviimiseks moodustati 5 komisjoni
Perekonnanimede panemine eeltöödega kokku vältas 19. septembrist 29. detsembrini.

Mito ja Marfa lapsed (vasakult) Anne, Vasso, Manni, Mahti, Heino, Mihkel ja Jaan

Alanud maareformi tulemusel jagati küla maad kruntideks ja Mitole kinnistati 13,6 ha, sellest põllumaad 9,25 ha.

Eesti ajal sündisid perre Heino, Mihkel  ja Jaan. Kokku kasvas talus üles 7 last.

Kasvavale perele oli vaja juurde maad. Kõigepealt osteti juurde Kopli kinnistu, suurusega 10 ha,  seda 3 talu peale.  30-ndatel  osteti Alaoru kinnistu, suurusega 4,5 ha, seda külamehega kahasse.

Maa ostuks võeti laenu, tasuti tuluga lina müügist. Lina kasvatus oli väga töömahukas, selle töötlemisele lõi kaasa kogu pere, ka lapsed. Küla ääres olid linaleotustiigid (läpped)

Petseri laat 30-ndatel. Laata peeti 2 korda kuus ja see oli setodele (samuti ka meie talule) tähtsaim kauplemiskoht

Eesti aja lõpuks oli Sõrmuse talu suuruseks ligi 30 ha. Ümbruskonnas peeti talu ka rikkaks, oli 2 hobust ja varss,  soetati niidumasin, hobusereha, pandi püsti seto väravad, ehitati kartulikelder, istutati suur õunapuuaed. Oma osa talu väljanägemises oli selleks ajaks sirgunud poegadel. Palju on räägitud Heino uuendusmeelsusest. Alates karjas käies tema pandud lehmade peened nimed nagu Jawa või Kairo. Hiljem tekkis tallu Heino hangitud grammofon, mis tekitas külarahvas nii imestust kui käidi ka Sõrmuste pool plaate kuulamas, ehk isegi tantsimas. Lõbus oli laialt kui Heino tõi jalgratta Husqvarna.  Suur oli Heino unistus omale pill osta

Eesti ajal korraldati Setomaal  perenaiste kursusi, millest talu tütred samuti osa võtsid.

Järgemööda  läksid kõik tütred ka mehele mehele. Annele ja Mannile maksti arvestatav summa pridanaks, nii nägi ette seto komme. Pridan on kaasavara, mida tütre vanemad maksid peigmehe vanematele.

Ainult Mahti kaasa Tedre külast arvas, et tal on naist vaja, mitte kaasavara. 

Vaata ka näitemäng Mito treilerit: Video link

https://youtu.be/5u32HLtzonc

Vana-Sõrmuse talu läbi kahe sajandi - tsaariaeg

 

Vana-Sõrmuse talu kroonika         

Vana-Sõrmuse talu on põline, esivanemad on selles paigas elanud vähemalt 200 aastat. Tänapäeval toimetavad talus juba 7. ja 8. põlv 

Perepilt eelmise sajandi 50-ndatel. Väike poiss paremal isa põlvel on praegune talu peremees Paul. Vasakul on meie vanaisa Mito. Lapsena ja noorukina oli pojapojal võimalus kuulda lugusid talust läbi aegade. Vanaisa mäletas peast kõiki oma esivanemaid mitu põlve tagasi, ta rääkis tihti, et meie pere on elanud siin talus juba kuues põlv 

Mokornulk    

Meie talu koos Vasla külaga asuvad Mokornulgas, mis oli muust maailmast suhteliselt eraldatud. Mokornulk oma 19 külaga piirneb põhjas Piusa jõe, idas Tuhkvitsa oja ja läänes Korsapalo rabaga. Need looduslikud tõkked, lisaks soine pinnas muutis ala raskesti läbitavaks.
Riigivõimust kaugel pidi siinne rahvas eluga ise hakkama saama. Kord vihmadest märg põllullapp või rahe, kord pikad põuad, võtsid saviselt maalt tihti saagi. Et põld toidaks, tuli siinmail osata ilma ennustada. Nii õppis kohalik põllumees lugema looduse märke ja pärandas neid teadmisi põlvest põlve.
Appi võeti ka taevalikud jõud, üheks koduhaldjaks sai Peko.

 

 Peko                 

Me teame Pekot samanimelise eepose järgi kui Petseri kloostris magava jumalkuninga tähenduses. Kuid teadmisi Pekost kui vilja ja karjajumalast, õnnetuste eest kaitsjast ja õnne andjast, kelle austamine on seotud kujuga on kohalikud hoidnud enda teada. Peeti salajasi pidustusi, kus järgmiseks aastaks uue Peko peremees valiti vereliisuga. Võõraid, samuti naisi ja lapsi sinna ei lubatud.

Elu tsaariajal    

Naabritalu perenaine Anna oma tare ukse ees. Nii nägi välja enamus Vasla küla elumaju. 

Pilt on tehtud tsaariajal (umbes 1910)

Oli aasta 1905. Aasta lõpus, detsembris, maeti pereisa Jefrem, kuu aja pärast noorem tütar Agafia. Tallu jäid Mito emaga kahekesi. Eluga tuli edasi minna, noor peremees, kel aastaid vaid 18, vajas tallu perenaist.

Mito ei jäänud ootama vaid asus sobivat kaasat otsima. Oma osa oli ka kosjasobitajatel ja peagi seadis ta sammud Seretsova külla. Järgnesid kosjaviinad ja pruudi isa Vassoga jõuti kokkuleppele pridanas, kaasavaraks sai maatükk Ulaskuva (puustus). Mito väljavalitu Marfaga mindi juba jaanuaris vastvalminud Obinitsa kiriku altari ette.

<Mis sest, et tüdruk oli poisist vanem, kuid töötegemises oli teistest palju parem> Jaan

Obinitsa kool-kirik pühitseti 1904.aastal. Mito ja Marfa laulatati siin 30.01.1906

Nii vahetus põlvkond. Pärast laulatust võtsid noor peremees Mito koos noorikuga talu majandamise käsile. Tsaariajal sündisid lapsed Anne, Vasso, Manni ja Mahti.
Vasla küla kõik põllumaad olid jagatud 19 pere vahel hingemaaks. Elu korraldas külakogukond, kus olulised ja vähem olulised asjad arutati omavahel. Elati kirikupühade järgi, peeti praasnikke, käidi külakiigel ja ümbruskonnas kirmastel.
Lihavõtte ajal veeretati mune – selleks ehitati külaplatsile loomka
Tsaariaja lõpus ehitati Vasla külla koolimaja hoone.
Alustas tööd 2-klassiline algkool, mis oli ümbruskonna lastele väga tähtis. Kool asus kohe siinsamas, Sõrmuse talu aia taga.

Vasla Algkooli hoone. Kool tegutses Vasla külas 1912-1925

Pärast kooli sulgemist viidi hoone Petserisse ja on kasutusel tänaseni

Tarõ oli algselt õlgkatusega

Vaata ka näitemäng Mito treilerit: Video link

https://youtu.be/5u32HLtzonc

Jaan Sõrmus "Mälestusi isast..."

Jaan sündis 21. juunil 1926, Vasla külas, Sõrmuse talus, kus kasvas üles noorima, seitsmenda lapsena.
Jaan kirjutas 1978.a. "Mälestusi isast..."  oma  isa, Nikita Sõrmuse (Mito), 100-aastapäevaks ja sugulased said algselt seda lugeda käsikirjana.
2005.a. kujundasin käsikirja põhjal vihiku, mida sai levitatud sugulastele.
Lustakate värssidega viib autor meid oma kodutallu. Südamega kirjutatud mälestused annavad väga hea ülevaate nii Mito kui kogu pere elust Eesti ajal ja pärast sõda.
Lugu on välja antud raamatus "Külakoolmeister" (Jaan Sõrmus, 2007)
 
                                                                                                                   

Nikita Sõrmus (Mito)
31.03.1997-17.09.1978

       
MÄLESTUSI ISAST
   

K

a sada aastat tagasi paistis kevadine päike,

kui Vasla külas sündis üks poisslaps väike.

Selles asjas võime preestrit kiita,

et poisile nimeks pandi Nikita.

Tollal see ei olnud mingi ime,

et just papp pani lapsele nime,

ka on teada päris tõde,

et poisil oli ka üks õde.

Ei meie, lapsed, tema õiget nime tea,

sest ta oli lihtsalt Rokina-Ristimä hea.

Kui just mälu hästi tööle panna,

siis vist kirjas tema nimeks Anna.

Alati tõi lastele külakosti tema

ja armastas meid kui oma ema.

L

astel isa vara ära suri,

kuigi väga tore mees ta oli.

Poisile siis öeldi:“Nüüd tegutse ja rutta,

sest tarvis naine ära võtta!“

Kosjakomisjon siis kokku võeti

ja suunaks Seretsova küla seati.

Mis sest, et tüdruk oli poisist vanem,

kuid töötegemises oli teistest palju parem.

Peigmees oli poolteist talve vene koolis käinud,

kuid pruut oli koolist und vaid näinud.

Tollal arvati, et ega tüdruk enam tööst ei hool,

kui ta panna „logelema“ kooli.

Varsti noorik majja toodi,

õhtul kahekesi mindi voodi.

Ei talus olnud aega ringi vahti,

sest tulid lapsed: Anne, Vasso, Manni, Mahti.

Pärast isa ilmasõtta võeti

ja sõja heaks ta tööle seati.

K

ord kodus tõusis kisa, kära,

sest kogu maja põles ära.

Siis pere ilma isata

jäi päris peavarjuta.

Olukord oli lastel kaunis täbar siis,

tädi ajutiselt Manni Seretsovva viis.

Õnneks hea oli Kuuse-lelle otsus,

kes hädalised oma majja kutsus.

Eks siis vahel olnud nuttu, kisa,

sest koju oodati ju oma isa.

Hiljem isa tuli sõjast koju,

otsis üles naise, tütred, poju.

Siis kõrshaaval ehitati maja,

sest seda oli väga vaja.

Maja põlemise stseen näidendist "Mito".
Marfa (Diana) päästmas põlevast majast väikseid tütreid Mannit (Liis) ja Mahtit (Raili)

M

eid, lapsi, kokku lugedes neid seitse saan,

sest sündisid ka pojad: Heino, Mihkel, Jaan.

Ei lastega siis polnud lõbu ega nalja,

sest kuidas saada neile toitu, riided selga.

K

ui vahel vara taevas koitis,

siis pere Ulaskuva poole sõitis.

Sinna oli vaja kindlasti minna,

sest ema pridana-maa osteti just sinna.

Kui väljas puhus tuul seal vali,

siis Ulaskuva põllul juhtus üks tõsine nali.

Töölt koju minnes ei leitud enam beebit üles,

sest ega tööl ei hoitud lapsi süles.

Otsida oli kõigi kohus,

sest lapse elu oli ohus.

Kas kuri loom on viinud lapse ära,

kuigi polnud kuulda mingit kära?

Alles siis, kui uuesti koduteele minema seati,

õnneks laps ka põllu äärest üles leiti.

H

iljem see kauge maatükk müüdi ära,

kuigi ostjatega oli riidu ja ka kära.

Need ostjad olid küllalt pahad

ja maksmiseks neil puudusid vist rahad.

Nad algul andsid 25 tuhat käsiraha,

kuid pärast pugesid uue plaani taha.

Ostjad ei tunnistanud end küll vaeseks,

vaid tahtsid saada Annet pojale naiseks.

Nad käisid Vaslal üsna mitu tiiru,

et saada kaasavaraks need neli Ulaskuva tiinu.

Isale-emale üldse ei meeldinud see lugu,

sest kahtlasena tundus nende perekonna sugu.

V

asla külas oli maatükil peaaegu kulla hind,

uus maatükk osteti sinna, kus elavad Rahulane ja Metslind.

Ka päris krunt asus külast läbi,

sest rassimisest ei tuntud meie peres häbi.

Meil kodus niipalju siiski asja tunti,

et kodu ligidale Miku poole ei võetud krunti.

Siin maatükil väga kõrge hindeväärtus oli,

et vaevalt mõni hektar talule seal tuli.

Näiteks Kuhi müüski oma väikse krundi maha

ja selle raha eest ostis uue talu Veretina küla taha.

T

eisel pool Vasla küla oli palju väiksem maahinne

ja sellepärast sai meilgi maad ligi hektarit kümme.

Eks siis oli meie perel tööpõld lai

ning aegamööda maagi viljakandvaks sai.

S

iis põlluharimisega seal vaeva nähti

ja väga palju ristikheina tehti.

Selle paigutamine kodus päris võimatuna näis,

sest kõik lakapealsed pandi heinu täis.

Ka lastel tuli tihti lakas heinu tallata,

kus vahel sai ka mitmekesi hullata.

M

eil külas  paljud müüsid oma talu maha

ja läksid elama kauge maa taha.

Eks meie isalgi tuli raha kokku kaeda,

kui ostis Klistina-niitu, Jako või Tepo aeda.

A

lgul saagid olid küllalt kasinad,

sest puudusid ju abiks masinad.

Tööd siis tegi kogu pere usin,

hiljem abiks olid hobureha, niidumasin.

Niidumasinaga niideti heina ja ka vilja,

kahjuks ei saanud kaste tõttu niita vara ega hilja.

Varem rukki juures väga palju vaeva nähti,

sest rukkilõikust ainult sirbiga, harva vikatiga tehti.

Ka teisi masinaid tahtis juurde osta isa,

kuid varsti kostis juba sõja kisa.

Saksa ajal Rannula oma viljaniitjaga meile appi tuli,

eks rukkipõllul palju kergem töötada siis oli.

Ei meil siis olnud aega ringi vahti,

sest viljavihkude sidumiseks töö läks lahti.

Ka viljavihud hakki panna tuli,

siis öösel väga magus uni oli.

S

uvel loodusliku heinagagi palju vaeva nähti,

sest seda poole külaga koos Piusa jõe ääres tehti.

Mehed ei tahtnud aovalges enam aega viita,

sest kogu hein tuli käsitsi lõunaks maha niita.

Siis Kuuse Vasso oma alasiga heinamaale tuli,

sest tema hooleks vasaraga vikatite pinnimine oli.

Ka naised kella üheksaks kutsuti alla

ja heina kuivatamine läks hoogsalt valla.

Pärast heinad saadudesse panna tuli,

selle nimeks tuntud heina-ruga oli.

Siis heinte jagamisel kasutati seda moodi,

et loosiminegi sinna harilikult abiks toodi.

Hiljem hobustega koju veeti seda andi

ja heinad talveks lammastele küüni pandi.

Sügisel kui priske rohi kasvas heinamaade peal,

siis ka meie-karjused-olime karjaga platsis seal.

Kuna jõe äärde oli palju maad minna,

sellepärast jäime „pikile-päivile“ sinna.

K

a mets siin maksis palju raha,

ei ühtki puud tahetud võtta maha.

Siis mitu korda ümber puu käidi ringi,

nagu paluks puu:“Veel Sa mulle elu kingi!“

Ja kui vahel talvel koju toodi hagu,

siis seegi oli tihti riigimetsa jagu.

Arvati, et ennem maksta välja raha,

kui võtta oma metsast mõni puuke maha.

M

eil tihti kaugelt linamaadki renditi

ja töövaeva ning tulu nenditi.

Linaga oli küllalt palju rassimist

ja teda ühest kohast teise tassimist.

Mäletan, et ema ja Mahti põllul virgalt kitkusid

ja siis pärast linapeod kinni sidusid.

Ka sellega oli päris suur tegu,

kui algas kaugelt lina kojuvedu.

Eks Obinitsa mäest koormaga raske üles tulla oli,

siis hobuste puhkepausi ajal kivi ratta alla panna tuli.

Kodu juures linapeode kupardamine võeti ette,

seejärel nad viidi kähku leotustiiki vette.

Vajutuseks kasutati lepahagu ja ka kive-

muudkui ole mees ja palja jalu peale mine.

Kui linapeod olid juba „küpseks“ saanud

ega siis nad enam tiiki jäänud.

Nüüd jälle tehti seda nalja,

et linapeod kisti lombist välja.

Siis linad hobusega põllule sõidutati,

kus nad korralikult käsitsi maha laotati.

Hiljem suurte rehadega lina üles võeti

ning ilusasti suurtesse kubudesse seati.

Pärast kubud rehe juurde veeti,

kus nendega veel mitu imet peeti.

E

bamugav töö oli linakolkimine,

sest see ei olnud lihtsalt karussellil sõitmine.

Harilikult oli selle juures see nähe,

et rehe all oli hilissügisel kaunis jahe.

Kuigi mul vanad vildid jalas olid,

siiski vahel külmavärinad peale tulid -

seal tõesti oli küllalt rõske, külm-

praegu mõeldes on see kõik nagu ulmefilm.

Siis tihti tuli seda sõitu teha

ja külma ning Unematiga hommikuti vaeva näha.

Seepärast tuli ka ennast vahel sundida

ja hobuse taga virgalt kõndida.

K

uuse rahvas oli meile lell,

nendel oli juba varem seinakell.

Meie talus kella veel ei olnud,

sest selle ostuks lihtsalt raha polnud.

Kellata oli talus kaunis raske olla,

sest tihti tuli varem üles tulla.

                                                                                                                                                     

K

ord öösel nägi isa, et kuskilt paistab valgus

ja mõtles, et see on uue päeva algus.                           

Küllap naabri-peres juba üleval ollakse

ja sellega rikkust kokku tuuakse.

Nad Vassoga siis rehe alla läksid koos,

sest linarabamine oli talvel täies hoos.

Nüüd töötati seal kärmelt tundi neli-viis

ja lõpuks välja vaatama mindi siis.                                        

Ei kuskil olnud kuulda mingit kisa-kära,

ka Metslinnu pool oli tuli kustutatud ära.

See lambi tuli oli paistnud sellepärast aknast,                                                              

et nende tütar veel õhtust jagu kudus kangast.

Kell siis hiljem meilgi aega näitas

ja sellega me elu parandada aitas.

T

alvel paar korda kuus laadal linu müümas käidi

ja sealt siis õhtul tagasihoidlike ostudega tuldi.

Kord isa ütles:“Jaan, ma oleks saanud tuua varsa Sulle,

kui sa oleksid andnud päitsed kaasa mulle.“

Siis kohe asusin ma nöörist päitseid tegema,

et teine kord saaksin laadalt varsa ma.

S

uuremad meil väikseid hoidsid väga,

sest öeldi:“Ega lapsehoidmine töötegemist sega!“

Ka mindki hoidsid algul Mahti, Manni,

ei lapsi pandud siis meil vanni.

Külasaunas laupäeva õhtuti koos käidi

ja selle üle kaunis uhked oldi.

Mäletan, et Mahti mindki saunas puhtaks pesi,

kuigi kvaliteedilt polnud puhas vesi.

Meil külasaunas kuumi kive pange pandi

ja vee soojusega üsna rahul oldi.

Hiljem meilgi saun sai oma,

siis sellega ei olnud enam jama.

Ka see oli Vasla külas üsna suur vaev,

et üldse taludes puudus kõigil kaev.

Joogivett toodi kaugelt lombist meilgi,

see suurendas ju jalavaeva veelgi.

Mõnikord külmal talvel Piusa jõest vett toodi

ja seda siis kodus suure mõnuga joodi.

Ka vahel naisi tee veekogu äärde viis,

sest pesu pesemine oli nõnda kombeks siis.

Seal kasutati valgenduseks tuhka ikka

ja vahel kuuldus sinna tõlvalööke sekka.

E

i lapsi tahetud siis kooli panna,

sest tarvis oli põllule tööle minna.

Ka kodus oli palju teha

ja iga tööga vaeva näha.

Väga suur ei oleks lastel olnud hool,

sest algul Vasla külas oli oma kool.

Mis sest, et tsaari ajal vene keeles õppus käis

ja algul üsna arusaamatuna näis.

Üks vanapoiss pidas vene õpetajannade peale viha,

sest nemad olid söönud maslenitsa-nädalal vasikaliha.

Siin kandis siis veel ei teatud eestlasate ärkamisajast

ega polnud kuulda suurest üldlaulupeo kajast.

Ei teatud ka, kes on Kreutzwald, Jakobson või Koidula,

samuti tundmata olid „Kalevipoeg“, „Postimees“ ja „Sakala“.

Siin kandis täitsa vaimupimeduses elati,

sest ametlikult Pihkva kubermangu kuuluti.

Ka kirikus olid kasutusel ainult vene keel -

mis sest, et rahvas ei saanud sellest aru veel.

Nad teiste eeskujul lasksid pea alla,

kui papp oli teinud venekeelse piibli valla.

Vasla koolimaja hoone, asub praegu Petseris

Õ

ige vähe sai koolis käia meie vanem õde Anne,

sest tarvis oli kodus pesta potte, panne.

Varakult ta võttis kõigist töödest osa,

ainult koolimineku pärast oli vahel kisa.

Harilikult tuli sellepärast kisa, kära,

kui leiti, et tüdruk oli „põgenenud“tundi ära.

Siis kohe talitati harilikult sedasi,

et tüdruk toodi kohe koolist koju tagasi.

„Omavoli“ pärast teda „premeeriti“,

et karistuski talle organiseeriti.

K

ahjuks hiljem Vaslalt kool ära kadus,

siis kooliskäik ei olnud enam nii ladus.

Obinitsa koolimajja oli palju maad,

eks vaata, kuidas sinna kehvis rõivais saad.

Obinitsas olid klassiruumid all,

kuid kirikule kuuluv osa asus üleval.

Meil tihti tunni ajal oli tore kuulata,

kui laulis koor või rääkis papp lõputa.

Et kirikutorn asus hoone peal,

siis kellahelin oli kuulda klassis seal.

Ka preester andis koolis usuõpetuse tundi -

luterlastel ei olnud sinna tundi minna sundi.

Kord aastas ühel paastu-pühapäeval koos lauakirikus käisime

ja oma väikseid patukesi andeks palusime.

Sel hommikul ei soovitatud üldse kodus süüa

vaid alles pärast oli maitsvaid saiu müüa.

Ka vahel poiste kiitlemistki kostis,

kui mõni endale kallima küünla ostis.

Obinitsa kool-kiriku hoone, valmis 1904.aastal
 Alumisel korrusel olid klassiruumid, üleval kirik. 
Kellatorn lammutati 1950.

I

nternaati ega sooja toitu koolis polnud,

sest see tol ajal veel moes ei olnud.

Mõni vahetunnis uhkelt oma lõunatoitu sõi,

kui näiteks peale pühade oli kaasas sai.

Meil soovitati kaasa võtta piima lapiku pudeliga,

sest see oli sobiv nii koolikoti kui ka taskutega.

Hea oli siiski söögivahetunnis see,

kui vahel oli laual kuum tee.

K

a Näärivanad ei olnud vanasti nii helded,

kuigi lastel olid salmid hästi selged.

Siis neid taate Jõuluvanadeks hüüti

ja vitsakimbuga lapsi hirmutada püüti.

Kingikotis olid harilikult präänikud ja komme vähe,

sest mänguasjade küsimist ei tulnud lastel üldse pähe.

K

una koolimaja seisis suure mäe peal,

seepärast olime vahetunnis suusatamas-kelgutamas seal.

Me suure hooga mäest alla lasksime

ja tunni alguseks klassi ruttasime.

Ei siis veel koolis sussikultust polnud,

sest meil vahetusjalatseid üldse ei olnud.

Eduard Palgi kuni Saksa ajani koolijuhatajaks oli,

siis isegi sõjakatel poistel teda karta tuli.

Teadsime, et koolis ära kakle ega kisa,

sest õppenõukogu liige oli meie isa.

Sellepärast ta sinna valiti vast,

et koolis käis meie perest mitu last.

S

iis unistuseks jäi meil muusikakool,

sest ka lastel oli talus oma töö ja hool.

Ja ka sellepärast tuli see mõte jätta maha,

sest õppemaksuks polnud ju maksta raha.

Õnneks Heino linnas muusikatunde võttis

ja pärast meilegi ta muusikat siis kruttis.

Kui Heino õhtul töötegemise lõpetas,

siis meilegi ta pillimängu õpetas.

E

i tookord meie külas veel teadnud keski,

kuidas laulab Artur Rinne, Anne Veski.

Külas grammofoni ega raadiot ei olnud,

siis telerist veel keegi undki polnud näinud.

K

ord Heino kabinet-grammofoni ostis,

see mängis nii, et üle küla kostis.

Siis meie poole tihti tuldi kokku,

nagu oleks keegi löönud lokku.

Ka vahel tantsimiseks oli meie tuba,

sest isa käestki oli selleks luba.

Siis tantsiti ja mängiti siin pilli,

nii et pillimeestel läksid sõrmed villi.

Meil Heinogi orkestri tegi,

see päris vahva välja nägi.

Mängumehi meid sai kokku neli:

Heino, Mihkel, Pilve Mikk ja mina-Väikeveli.

E

esti ajal Soome-proua suvel Tedrel aiamajas elas,

ka meie Heino käis seal tihti nendel külas.

Ta koos seal nendega vahel aega viitis,

siis proua eriti Heino viiulimängu kiitis.

Proua tütrele toreda akordioni ostis,

siis nende koosmäng sealt kaugele kostis.

40.

 aasta sügisel, kui Mahti Rannulale mehele läks,

siis meilgi pillimäng sai tunduvalt paremaks.

Heino talvel aiamajast harmooniumi koju tõi

ja sellega mulle ja Mihklile palju rõõmu lõi.

Siis meil polnud aega lüüa lulli,

vaid mängisime suure huviga seda pilli.

H

iljem Heino ja Mihkel akordioni ostsid,

siis tihti majas pillihääled kostsid.

Vahel vanemad selle üle pahasedki olid,

kui meie mängimise ajal nad koju tulid.

Seepärast pidi mängimise ajal olema mahti,

et akna kaudu pidada vahel vahti.

Kui nägime, et vanemad tulevad koju,

siis pani pilli käest kohe iga poju.

Eks pillimäng siis jäeti kohe rahule

ja asuti mõne „tõsisema“ töö kallale.

S

uureks sündmuseks seegi külas oli,

kui jalgratas meie majja tuli.

Ei mäleta, et isa ise oleks jalgrattaga sõitnud,

kuid meie, poisid, olime ju sellega võitnud.

Kord Heino „Husqvarna“ kandejõudu proovis

ja sellepärast meidki jalgrattale ta soovis.

Nii poisse kokku jalgrattale sai viis,

ma olin väiksem-istusin Heino kukil siis.

Koos kõik me Rootsi jalgratast kiitsime

ja uhkelt küla vahel temaga siis sõitsime.

40.

 aasta suvi oli hästi päikesepaisteline,

kuid ometi ka kaunis pöördeline,

siis räägiti, et nüüd on niisugune nähe,

et see saab kõike juurde, kellel mida vähe.

Üks külapoiss siis ütles:“Milleks kahte kirvest vaja teile-

siit üks peaks nüüd saama meile!“

T

alus mindi tööle õige vara,

sest ka tütardele oli vaja kaasavara.

Ka talvel ei saanud naised palju tududa,

sest tarvis oli kedrata kui ka kangast kududa.

Ega pulmapidugi polnud kuigi tulus,

sest siis üksnes kindaid kingituseks palju kulus.

Kuigi talus võis olla olukord kaunis kehv,

kuid abiellumisel anti pruudile laudast parim lehm.

M

annil oli külas „linnapreili“ maine,

temale käis juba ajakiri „Taluperenaine“.

Sealt lisalehelt ta ilusamaid mustreid võttis

ja siis neid riidele ta õmbles kui ka tikkis.

See tuli sellest, et Manni oli õmblust õppinud Võru linnas

ja seetõttu oli tema töö meie kandis hästi hinnas.

Ka Manni teistest viisakamalt riietus ja käitus

ning tema hobiks oli ka huvireis ja väljanäitus.

Ta tutvustas käsitöö-näitusega ka meid,

kui koju tõi ta medaleid ja diplomeid.

Ka juba neiupõlves Manni pulmades leelokooris laulis,

sest tema hääl oli julge ja ka kaunis.

S

uures peres oli kõigil teada seegi,

et sööma ei või hilineda keegi.

Muidu pärast oli karta seda ohtu,

et tuli tunda pooltühja kõhtu.

Ka sisendati meile aina üha,

et söögiaeg on kõigil vaikne ja ka püha.

Teadsime, et söögilaua kombestikku see ei mahu,

kui võtta lauas mõne metslooma nimi suhu.

Ei sallitud siis üldse laste „heigotamist“,

mis äraseletatult tähendab eputamist.

Kui keegi võõras meile tuli,

siis lastel seegi teada oli,

et kohe tuleb ära minna kööki,

kus harilikult tehti perele sööki.

Me teadsime, et leiba-saia ära pillu,

vaid võtsime üles ka väiksemagi killu.

Oma kõhust siis meil polnud kahju,

kui liha ja kartuliputru oli pandud ahju.

Me suure innuga ka suppi sõime

ja vahel kuivale toidule taari peale jõime.

P

aasapäeval me saime ka süüa mett

ja rüüpasime koduõlut, mitte vett.

Veel maitses meile hästi sõir ja munakook,

või mõni suhkrut sisse saanud jook.

Mäletan, et sügisel küpsetasime reheahjus kartuleid

ja siis suure isuga kõik sõime neid.

Ka siis me koju ootasime taati,

kui paastu ajaks tõi ta koju heeringavaati.

Siis keegi meist ei pidanud dieeti,

vaid sõime kõike: kurki, mölli, kaali, peeti.

Ja ka see ei olnud mingi jama,

et paastu ajal tahtsime kõik taarikapsaid ja kama.

Paastu ajal vist keegi külas ei joonud viina

ja kamale ei lisatud ka juurde piima.

Praost Raag kord ütles:“Nii oli varem,

kuid piimaga on kama palju parem!“

L

astele vahel öeldi:“Mis te karglete,

nii jälle varsti süüa tahate!“

Ütlesin hiljuti Sirlile ja Siretile ka umbes nii,

kuid nemad naersid rõõmsalt: „Hih-hih-hii!

Vanaisa, tee veel meile seda nalja-

paistab, et see Sul tuleb päris hästi välja,

aga kust Sa neid nalju õppisid,

või hoopis ise välja mõtlesid?“

M

e teadsime, mis tähendab sõna „vaesus“ ,

kuid ei teadnud sõnu „töökasvatus“ ja „liikumisvaegus“.

See tuli sellest, et kõik maast-madalast töötasime

ja omal jalal virgalt liikusime.

Me teadsime mõõte:puud, nael, gramm,

kuid ei teadnud sõna „toitlusprogramm“.

Ka ei tarvitanud siis me sõna „uutmine“,

sest see oleks tähendanud lihtsalt „ootamine“.

Ootamiseks aga meil ei olnud üldse aega,

sest tuli teha virgalt tööd ja näha vaeva.

I

sa ütles:“Oma töökest ära pelga

ja töö juurest ära lase iial jalga!

Tööd tehes muudkui aina rühi,

kui vaja on, siis higi pühi!“

V

eel oli tarvis palju ehitada

ja mitmeid hooneid kokku sobitada.

Kord ütles isale üks külamees:

„Miks Su majal on niipalju aknaid ees?

Sa mõni aken kärbikutega kinni pane

ja tee külmale ning valgusele nõnda sule!“

K

uigi isa ise ei olnud üldse meistrimees,

kuid siiski ta oli külas ehitustes teistes ees,

sest vaadake kas või praegu hoovi-

vist enam hooneid sinna juurde ei soovi.

T

alus iga töökäsi oli väga hinnas,

eriti palju aitas kaasa Vanavennas.

Tal lisaks kodutööle palju kohustusi oli,

näiteks kaugel hobusega metsa välja vedada tuli.

M

iku Jako ja Petra vahel käisid meil,

sest et nokitsemise tööd tuli teha neil.

Nad õhtul tahtsid saada veidi napsi,

siis oma lauluga lõbustasid ka meid – lapsi.

Et lauljad kindlamini tunneks end,

seepärast nende laulu saatis viiulil Heinost vend.

Ka ilusat venekeelset laulu kuulsin siis nendelt ma

näiteks“Transval, Transval, mu kodumaa“.

Sellest laulust helises siis meie maja - Transval, Transval, strana maja!

Ka nende jutt oli kaunis valju.

Ja nad jutustasid meile lugusid palju.

Kord ehale minnes nad olid teinud veidi nalja,

et hirmutasid Ulanovas vene naised saunast välja.

Siis varsti hirmutajatel väga kiire oli

ja tihti Ulanuva soo peal „kumastuda“ tuli.

H

einol meisterdamise peale annet oli –

tal iga meistritöö hästi välja tuli.

Sellepärast isa Heino Petserisse Petuhhovi juurde saatis,

sest temast tislerit ta saada tahtis.

Kuid ega meistrid tollal õpipoisile tarkust tahtnud anda,

sest nad kartsid pärast sellega kahju kanda.

Heinolgi seal algul lihtsaid töid tuli teha,

kuigi tööga tuli palju vaeva näha.

Pärast Heino ütles:“Sellest ma ei hooli,

vaid lähen parem Võmmorskisse tööstuskooli!“

Hiljem sinna läks ka Mihklist vend

ja seal nad päris hästi tundsid end.

P

ärast sõda neil õpetajaks tuli minna,

sest õpetajaid oli vaja siia, sinna.

Heinole esimeseks töökohaks Värska kool sai,

kuid Mihklile aasta pärast tuttav kool Obinitsas jäi.

Mina käisin omal tahtel koolis veel talve viis,

kuigi aastaid oli juba turjal üsna palju siis.

V

asla külas tuli igal peremehel järgemööda külavanem olla,

siis järgmine kord võis paarikümne aasta pärast tulla.

Kuuse Miko sai külavanemaks Saksa aja alguses

ja täitis seda ametit alati üsna täpsuses.

Meie isa tookord külavanema abiks oli,

kuid paari aasta pärast ise külavanem olla tuli.

Külavanemal oli tööd siis väga palju

ja Saksa kord oli kaunis valju.

Kõigil oli tarvis täita  mitmesuguseid kohustusi,

ei sallitud siis üldse mingeid logelemisi.

Küllalt palju maad oli Meremäe vallamajja minna,

isa saatis harilikult mind sinna.

Ta ütles: „Mul on üht-teist teha kodus,

Jaan, Sul kirjatöö on päris ladus.

Selle tööga saad Sa hakkama küll,

ka virgad jalad all on Sul.

T

alvel võid vallamajja hobusega minna,

sest läbi lume on raske jalgsi jõuda sinna.

Ka mööda küla lippa käskudega Sina ringi,

kuigi Sul ei ole jalga panna õigeid kingi!“

Tihti tuli kogu küla läbi käia,

sest palju korraldusi oli edasi anda.

Ka tuli hobustega külade evakueerimisest osa võtta,

sinna sõit oli peaaegu nagu sõtta.

Me tihti isaga siis pidasime selle üle nõu,

et kuidas külarahval ei käiks elu üle jõu.

Ka Nõukogude ajal külavoliniku ametit natukene pidada tuli,

siis õnneks varsti Laine Jaan juba külavolinikuks oli.

K

a tuli teha vahel veel üks reis

ja käia hobusega ära Lindora meiereis,

sest sinna piima külakorda viidi

ning pärast lõssi koju toodi.

Saksa ajal tuli normipiim Obinitsa tassida,

kus andis suurt piimamasinat ringi vändata.

44/45. aasta talvel isa hobusega Obinitsa kooperatiivi käsutuses oli,

siis peaagu iga päev Võru ja Obinitsa vahet sõita tuli.

Ka sinna isa jällegi mind saatis,

sest ise selle aja kodus tööd tehes veetis.

T

ol sügisel oli viljapeksuga väga suur tegu,

sest ükski traktor ei näidanud oma nägu.

Meil sügisel pandi rehi ja rehealune täis vilja,

sest loodeti saada traktorit kas või talvel hilja.

Kuid viljapeksuga ei olnud enam nalja,

sest kogu vili tuli ajada rehest välja.

Siis algas vaevanõudev rehepeks kole –

eks küta rehe-ahi ja nagu rehepapp ole.

Rehealuses rukki rabamiseks võtsid isa ja Vasso pingi,

kuid kaera ja kesva peal jooksid hobused ringi.

Siis rehealuses aina sarjati ja tuulutati

ning lõpuks vili salve sõidutati.

Ka normivili tuli viia ära,

sest muidu oleks tulnud kära.

Pärast seda palju puitmaterjali muretseti

ja lõpuks suur viljaküün ehitati.

48.

 aasta kevadel läks isa Tartu poodi,

sest sinna kauplusse külvikuid just toodi.

Ta nüüd siis seda õnne proovis

ja endale üht külvimasinat ta soovis.

Kaupluse juhatajal ei olnud küll palju mahti,

kuid imestusest tegi suu ta lahti:

„Külamees, Sul vist ei ole suuremat soovi,

et saaks vaid minna jõukalt kolhoosi?

Et oleks palju lehmi, lambaid, sigu, hobuseid

ja ka kalleid masinaid mitmesuguseid?“

Isal ei olnud sellest mingit häbi,

sest kolhoosi minekut ei näinud tema läbi.

H

obuseid meil hoiti talus väga,

seepärast käidi tihti ennem jala.

Ka lapsi kooli sõidutati haru-harva,

vaid tallis silitati talvel hobustel karva.

Kord naaber küsis: „Miks te jala lähete kooli,

kas isa teie jalavaevast ei hooli?

Teil kodus hobused on kallid –

nad puhanud on, et lõhuvad või tallid.“

Siis kodus öeldi: „Lapsed meil on virged

ja ka jalad neil on kerged.

Ega siis parem pole see,

kui teevad mõne koeruse.“

S

õja algul ei saanud käsule vastu panda,

vaid tuli üks ilus hobune sõjaväele anda.

Õnneks teine hobune ja varss alles jäid,

nii et poolteist hobust kokku said.

K

a pärast sõda polnud nalja,

sest uus korraldus anti välja:

kaht hobust ei või talus olla –

muidu trahv võib selga tulla!

Ei meiegi siis sellest käsust ilma jäänud,

sest ka varsast oli juba hobune saanud.

Siis uuriti ja murti pead,

kuid plaani ei saanud valmis head.

Viimaks hobune Juusa külla söödale anti

ja tubli koorem ristikheinu kaasa pandi.

Ka kirjatööga veidi vaeva nähti,

et omavahel väike paber tehti.

Selles dokumendis selgelt kirjas oli,

et esimesel nõudmisel hobune tagastada tuli.

Meil kõigil vahel jooksis suus sülg,

kui meie noore hobusega sõitis Andrei Hülg.

Sest tema oli nüüd kui mõni saks

ja hiljem koos hobusega kolhoosi läks.

Kuid lõpuks, mis seal salata –

seda tegi ju meie isa ka.

Ema vahel mõne pisaragi valas,

sest ta seda perioodi raskelt üle elas.

Õnneks isa optimistiks jäi

ja temastki kolhoosnik sai.

K

üllalt nooruslik siis veel oli tema,

kui 51.aasta märtsis suri meie ema.

Siis koos meil surnuaia juurde tuli minna,

sest äsja uus kirik oli ehitatud sinna.

I

sal oli oma eluajal küllaltki kõva tervis –

ainult korra 50-selt oli pimesoole operatsiooni tarvis.

Eks sellega ta nägi teatud vaeva,

sest Tartu haiglas tuli olla umbes kümme päeva.

Me Vassoga siis sõitsime Piusa jaama vastu,

sest raske oleks isal jaamast koju astu.

Ka 85-selt kord isa Meremäe haiglas oli,

kuid õnneks ruttu koju tagasi ta tuli.

Mäletan, sest Meremäelt mul tuli mööda sõita

ja sellega sai aega juurde võita.

Ma küsisin:“Kuis on Sul tervis?“

Ta vastas:“Pole nii, nagu tarvis.

Tervist ei saa ma enam kiita,

sest heina ei jõua palju niita.

Tahan haiglast koju minna –

lähen kas või jalgsi sinna.

Mul on kodus tore olla,

kuigi surm võib varsti tulla.

Me Vassoga ja Netiga saame hästi läbi –

nendega koos elada ei ole mingi häbi.

Vanaduspäevadki ei ole siis nii koledad,

kui su kõrval on inimesed toredad.“

M

ihkel Hani tahtis suur prohvet olla,

kes kuulutas :“Varsti muudatus võib tulla.

Valge laev on kindlasti juba teel –

ärge viige normi, vaid oodake veel!“

Varem Hani pidas Melso külas poodi,

meilgi temalt tihti kaupa toodi.

Hanil oli teiste seas autoriteeti,

sest teda targaks meheks peeti.

Kord ütles:“Sõrmus, ära ise kartuleid pane maha,

sest kolhoos pani kartulid teie maa peale aia taha.

Pärast muudatust antakse kõigile tagasi maad

ja siis ka oma maa koos kartulitega tagasi Sa saad.

Ei siis käsi saa teie pere hoida süles,

sest kõik kartul tuleb ise võtta üles!“

Isa ja Vasso Hani juttu uskusid

ning tema nõuande järgi joondusid.

Nad ei lasknud Netil sõna sekka öelda,

vaid ainult veidi panid kartuleid aeda.

Kuigi Hani nägi ennustamisega vaeva,

Siis sügisel ei paistnud ikka „valget laeva“.

Õnneks juhus aitas meie pere välja hädast,

et kartulivagusid sai ühelt osta naaberkülast.

Siis isa ütles:“Hani oma jutt jätku maha –

mina teda enam kuulata ei taha!“

M

ihkel Hani praegu Melso külas elab veel

ja valgest laevast räägib ikka tema keel.

Muidugi ka Hani poeg ei usu oma taati,

vaid juhib direktorina Võru lihakombinaati.

M

äletan kui isa 90. sünnipäev oli

ja Mihkel Tartust Vaslale siis tuli.

Me kurtsime, et isal aastaid on nii palju –

kauaks tedagi, sest puruneda võib ka kalju.

Siis Mihkel ütles:“Asi polegi nii hirmus,

sest äsja sündis Tartus üks poisslaps Sõrmus.“

Selle üle kaunis uhked oldi

ja poisile Marek nimeks pandi.

Nüüd kümme aastat sellest selja taha jäänud

ja Marekist on tore priske noormees saanud.

77.

aasta septembris ma ei tahtnud kodus olla,

sest igatsesin väga isale külla tulla.

Teised sõitsid Vaslalt varsti ära just,

sest Anu isal – Pihlapuul  - oli Meremäel juubel vist.

Me isaga siis kahekesi koju jäime,

koos sõime, ainult pitsi napsi jõime.

Isal mälu oli väga hea –

täis daatumeid oli tema pea.

Siis ajaloost sai räägitud

ja kõike ilmaelu vaagitud.

Ta ütles:“Jaanike, mu kulla poju,

hea, et tuled vahel koju.

Sa oled palju koolis, karjas käinud,

kuid iseloomult minusse oled läinud.

Mäletan, et tahtsid mitmel korral põllunduskooli astu,

kuid me emaga pidime olema selle plaani vastu,

sest tehnikumis oleks ka suvel tulnud olla,

siis ei oleks saanud meie talus toime tulla.

Õige tegu oli Sinul tookord see,

et pärast ise võtsid ette koolitee.

E

i seda ette siis ei näinud mina,

et õpetajaks hakkad Sina.

Kuigi raske oli Sinu koolitee,

kuid näen, et on vilja kandnud see.

Sa tule kindlasti ka siis veel siia,

kui mind on vaja kalmistule viia.“

78.

 aasta suvi oli hästi vihmane

ja see oligi kahjuks isal viimane.

Sest septembris juhtuski see häda,

et lakkas tuksumast ta väsind süda.

Siis kirikus Härma Henn ja Lembit ütlesid minule:

„Eks lahkunu oli armas isa Sinule.

See oli mees, kes mured hoidis endale

ja iial halba sõna ei öelnud teistele.“

Seda kinnitasid ka Vasso, Neti, Paul ja Leo,

kes korraldasidki vanaisale lahkumisepeo.

Pojapoeg Tõnu ei saanud matusele tulla,

sest kaugel Poljarnõis tuli sõjaväes tal olla.

Tuli ette ka natukene kirikusse hilinemisi –

näiteks Evil, kes pidi läbi viima täiendavaid valimisi.

S

a sündisid, kui oli kevade algus,

kui paistis päike – oli väljas soojus, valgus.

Sa lahkusid, kui saabus september,

Su viimseks puhkepaigaks sai külm mullakamber.

Isa ei tahtnud, et pojad läheksid sõtta,

ega põgenenud ka ise ei läände ega itta.

Kui ta kuulis, et on loodud aatomipomm,

siis ta leidis, et see suur lollus on.

Ta ütles:“Milleks vaja linnu lõhku,

sest pommidega lendavad ju majad õhku.“

S

õja ajal isa poegi varjas –

mina olin noorem, ma käisin karjas.

Karjas käies ei saanud lihtsalt aega viita –

ka tuli plaksutada pikka karjasepiitsa.

Seda meenutab vahel Agni – minu armas koduküla neiu,

siis arvasin, et ehk olen kord ta peiu.

P

ärast kooli ma õpetajaks hakkasin Valgamaal,

sest ka Mihkli töökoht oli tookord juba seal.

Sellest ajast olengi ma truuks Valgamaale jäänud,

aga Mihklist Tartu linna kodanik on saanud.

H

eino on üks tore mitterändav mees –

ta elab kogu aeg ju Põlva rajooni sees.

S

ellest on möödunud umbes 50 aastat pikka,

kuid Anne ja Manni elavad Triginas ikka.

Nad koduste toimetustega vaeva näevad

ja teineteisel tihti külas käivad.

Ü

ks asi on meil ka kurb ja kole,

et Vassot ja Mahtit enam meie hulgas pole.

Nad puhkavad juba Obinitsa kalmistu mullas,

vaid sealne kalmuliiv särab vahel päiksekullas.

K

a Triginas oli surma käsi kuri,

sest Anne juunis ära suri.

Siis selle raske teekonna ette võtsime

ja Anne Tailova surnuaeda matsime.

M

öödunud aastal mul vend Mihkel külas käis,

rääkisime, et isa sünnist 100 aastat saab ju täis.

Siis lastel oleks tarvis kokku tulla

ja isaga koos mälestustes olla.

Mihkel ütles:“Mis siis muud –

mina uurin Sõrmuse sugupuud.

Jaan, Sa isast salme tee,

Sinule vist sobib see!“

M

a mõtlesin, eks värssidega ole nii –

ei nad hästi välja tule alati.

Aga juhul, kui neid on vaja,

eks siis võin ju mõne lihtsa salmikese teha.

K

ui kohal on ka õde Manni –

ei tedagi me vaikima siis sunni.

Sest peas tal mõtted keerlevad

ja värsid – viisid vabalt veerevad.

Eks leelokooriski ole sõnade seadmine tema vaeval,

kui nad esinevad raadios või leelopäeval.

Mannil asub kodus laululaegas laua peal

ja laekas palju laulusõnu seal.

Saagu laululaegas laule täis,

mis edasi – eks seda näis...

Mai kuus lugesin ajaleht „Sirp ja Vasarast“,

et Tallinnas esineb leelokoor Helbilt, Triginast.

Neil eeslauljaks Maria Tõnison,

kel sünniaastaks 1912 on.

Seal kontsertsaal oli rahvast täis,

ka kuusteist soomlast vaatamas-kuulamas käis.

Kõik kuulasid laule, imetlesid sõlgi, „tšäposkaid“ -

mõned isegi käega katsusid neid.

Soome naisprofessor soovitas ka lastele leelot õpetada,

sest leelolaulu ei või ka tulevikus ära lõpetada.

N

üüd siis olemegi siin me koos

ja jutud käivad täies hoos.

Siia tulin mina ka,

sest isa iial unustada ei saa.

1987.a. kevadel