Meie suguvõsa lugu

Sõrmuse suguvõsal ei ole mitmesaja aastast ajalugu. Meie hõimu teadaolevad juured jäävad tsaariaja lõppu. Samamoodi nagu Sõrmuse nimigi pandi alles "hiljuti",  1921. aastal, kui Setomaal elavad inimesed said endale perekonnanimed.

Ometi  on ka meie ehk alles "noor" Sõrmuse sugu kestnud juba üle sajandi. On vahetununud riigikorrad,  möödunud kümnedid, muutunud aeg ja kombed.

Ühe suguvõsa lugu, kuhu mahub saja aasta jagu kuid, nädalaid ja päevi, on täis rõõme ja muresid. Möödunud ei ole mitte ainult aeg, meie esivanematel, Nikita (Mito) ja Marfa Sõrmusel on neli põlvkonda järeltulijaid. Meid on arvuliselt kokku pea 100 inimest, jaguneme seitsme lapse järglastena liinideks. Igaühel meist on oma mälestused, oma lugu, mis aastate möödudes järjest täieneb. Elu läheb edasi, järeltulijaid sünnib juurde,  värsked sündmused saavad eilseks.  Ka praeguse, noorima põlvkonna elus toimunu on mõnekümne aasta pärast ajalugu, kunagi hakkavad selle vastu huvi tundma nende enda lapsed. Mis siis veel rääkida ajast, kui tänased vanavanemad olid noored.  Mida enam me oma esivanematest teame, seda rohkem võime uhkust tunda oma juurte üle. 

Kuidas talletada meie põlvkondade lugusid? Võimalusi on palju, aga lihtsam viis on kasutada internetti. See mõte ei ole uus, III kokkutulekul katsetasime  meie suguvõsa  kodulehte, kuid jäi tehniliste puuduste taha. Nüüd siin blogis saame suguvõsa kroonika sündmuste ja liinide kaupa avaldada. Neid saab kommenteerida ja lisaks uusi lugusid kirjutada. Eriti oluline, et sündmuste ülevaated on  koos piltide, helisalvestuste ja videotega.

Omaette väärtus on meie kokkutulekud. Osavõtjatele hinge läinud I kokkutulekust möödub sel aastal juba 25 aastat. Mäletate, millise õhinaga me laulsime Vasla hoovil onude pillimängu saatel Lipulaulu. 

Mida me teame eelnevatest põlvedest enne Mitot? Avaldamist ootavad meie sugupuu kohta andmed alates aastast 1800.

Vaatame tagasi meie suguvõsale läbi sajandi. Pool sajandit tegid Mito ja Marfa koos perega palehigis tööd talu hüvanguks. Vanemad pidasid tähtsaks talumaad ja kasvatasid oma seitset last põllupidamise vaimus. Vaevalt see vanematele meelepärane oli, kuid noorematele poegadele meeldis rohkem pillimäng. Heino, keda kutsuti Hass,  sai Petseris väheke muusikaõpetust ja jagas õpitut vendade Mihkli ja Jaaniga. Ehk on sugulased kuulnud Heino huvitavat pilliostmise lugu.

Siis algas sõda ja ja nii venelased kui sakslased jahtisid vastava aastakäigu mehi. Ka kõik Sõrmuse pojad kuulusid mobilisatsiooni alla. Mito andis poegadele nõu, parem hoidke sõdimisest eemale, sest see ei ole meie sõda.  Õnnekombel pääsesid kõik neli poega emmalkummal poolel sõtta minekust.

Pärast sõda ei tulnud enam tagasi loodetud endised head ajad. Me võime vaid aimata, millise hingevaluga  loovutati higi ja vaevaga juurdeostetud maad kolhoosile. Marfa ei pidanud sellele ebaõiglusele vastu ja pärast haigust 1951.a. lahkus meie hulgast. Mitole andis meelekindlust ehk teadmine, et kõik lapsed on loonud pered ja leidnud sobivad ametid. Anne, Vasso, Manni  ja Mahti jäid maale, nüüd juba tööle Obinitsa sovhoosi põldudel.  Kolm venda, hinnatud pillimehed Heino, Mihkel ja Jaan, leidsid töö hariduspõllul. Töö õpetajatena viis Heino Karisillale, Jaani Laatresse ja Mihkeli läbi mitme maakooli lõpuks Tartusse.

Sirgumas oli uus põlvkond, kellest esimesed sündisid veel Pätsi päevil või sõja ajal. Nemad said lapsepõlves tunda sõjajärgset puudust. Kuid pered hoidsid kokku, samamoodi käisid sugulased üksteisega sageli läbi. Kui vaja, aidati nõu ja jõuga. Üheskoos peeti praasikke, käidi pulmas ja juubelitel. Kõik Mito lapselapsed on käinud nii Triginas kui Tedrel ja sageli Vaslal. Olime sinna alati oodatud, nagu ka Karisillas, Laatres või Tartus, meile lastele oli see võimalus kodust kaugemale saada. Lapseeast meenuvad  Olga, Niina,  muheda jutuga Leo ja ristiema Klaani Manni. Rannula poolt elurõõmus Heino ja alati naeruline Silvi.  Jaan võttis vahel   kaasa ka Tõnu, kellega olime üheealised. Mihkel , keda kutsuti noorepõlves Vikspoisiks, sõitis Vaslale juba uhke "Volgaga".

Manni hoidis alles kohalikku leelotraditsiooni, vahel kostuski  Trigina aias seto naiste võimas lauluhääl. Vene ajal  setodest veel lugu ei peetud, küll hakkasid paotuma elluastujatele nii ameti- kui kõrgkoolide uksed.

Nii sai suguvõsas hariduse teenäitajateks Tõnison Leo, kes omandas 1961.a. Tallinna Polütehnilises Instituudis ehitusinseneri kutse. Kindlasti ei olnud Triginalt Tallinnas koolitamine kerge ettevõtmine. Leo julge samm tasus ennast ära kuhjaga, ta võib nüüd vanavanaisana aastatepikkusele tööle ehitusjuhina uhkusega tagasi vaadata. Aastate möödudes tuli ka Leole järgijad  nooremate sugulaste hulgast, sama eriala lõpetasid Paul, Marek ja Tanel.

Hoopis kõrge lennu tegi Mati Sõrmus, kes asus õppima Moskva lähistele Sassovo lennukooli, seejärel lendurina Eestis töötades lõpetas Leningradi Tsiviillennuväe Akadeemia.

Mitol kasvas  18 lapselast, keda püüti võimalikult hästi koolitada. Kui saadi  ametid selgeks, hakati looma juba oma peret. Sõrmuse sugu kasvas,  ikka ja jälle teatasid kutsed värksest paariminekust, neeed olid ajad, kus peeti  veel lookas laudadega pulmapidusid.  Nendesse aegadesse jäid  ka suguvõsa meeste sunduslik kroonu Venemaa avarustes ja noorikud pesid marlist mähkmeid ükshaaval käsitsi. Möödus nailonsärkide ja krimpleenkleitide mood, tehti head koduõlut ja viina maitsestati omakorjatud marjadega, sest likööri ei olnud saada.

Sellest põlvkonnast, kuhu minagi kuulusin, loodame siin blogis teha juttu pikemalt, sest vahepeal on meist saanud  tänasele põlvkonnale vanaisad ja vanaemad.

Elus paljunäinud Mito elas kõrge vanaduseni, tema jaoks jäi  91. eluaasta viimaseks.  Viimasele teele tulid teda 1978.a. sügisel saatma neli põlvkonda tema järeltulijaid.
Auväärsel taadil jäi puudu 10 aastat ajani, mil algas laulev revolutsioon ja kodutalu õuel lehvis taas sini-must-valge lipp. Paraku jäi Mitol nägemata ka aeg, kui taasisesisvunud Eestis tagastati kunagised talumaad.
Mitost ja tema lastest tuleb pikemalt juttu blogi järgmistes postitustes. Iga järgnev põlvkond on jällegi omanäoline, olles selle ajastu nägu, kus nad on kasvanud.

Loe Jaani lugu "Mäestusi isast..."
http://mitokroonika.blogspot.com/2013/04/jaan-sormus-malestusi-isast.html

Mito ja Marfa lapsed, Vasso, Mihkel, Anne, Manni, Mahti, Heino ja Jaan 1978.a.

Meie suguvõsa kokkutulekud on üks värvikam lehekülg  viimase aja ühistes ettevõtmistes. See traditsioon sai alguse I kokkutulekul, 1988.aastal. Oli see laulva revolutsiooni eufooria ja taasärkamisaeg või Mito vaim koos oma laste, Manni, Heino, Mihkeli ning Jaani elutarkusega, kuid igatahes see vaimsus, mis hõljus Vasla talu kohal oli erakordne. Just see kokkutulek süütas osavõtjates kooskäimise tule.

Järgmine kokkutulek oli 3 aasta pärast, 1991. aasta 19. augustil. Avati Vasla kooli mälestuskivi, sõidutati  lapsi Sõrmuse talu troskaga, mängiti pilli ja lauldi. Kokkutulekust osavõtjad ei lasknud ka ennast eriti segada asjaolust, et mööda Vastseliina teed liikusid Tallinna poole vene tankid. 

Kuid ikkagi saabus pikk paus, alles 12 aastat hiljem saadi taas kokku Vaslal. 2003. aasta juulis korraldatud III kokkutulekul ei vedanud ilmaga, kuid vihmahoodude vahel mängitud murumängud läksid päris hoogsaks. Õnneks mahtus kogu seltskond sarajasse, kus vaadati  eelmiste kokkutulekute videosid ja tehti plaane edaspidiseks. Nii töörühm kui kohalolijad leidsid, et kokkutulekud võiskid toimuda iga 5 aasta järel ja valiti liinide vanemad.

IV kokkutulek peeti 2008.aaastl Jõeveere turismitalus. Ladusalt korraldatud kahepäevaline kokkutulek läks igati korda. Toimus liinide tutvustus, näidend suguvõsa ajaloost, talu muuseumi külastus, öine tõrvikutega matk, hommikune aeroobika ja  mõttetalgud.

Veerandsada aastat on peetud Sõrmuse suguvõsa kokkutulekuid, kus iga  kokkusaamine oli omanäoline.  Kõikidele kokkutulekutele eelnes põhjalik ettevalmistustöö. Sügav kummardus korraldajate ees, tuhat tänu tegijatele, aitüma abilistele. Suur aitäh kaasalööjatele, kes tundsid kokkutulekust rõõmu ja tänu kellele meil on mida meenutada.

Hea lugeja. Järgnevatel blogi lehekülgedel  läheme ajas tagasi ja tuletame läbi juttude, piltide ja videote  meelde, kuis kõik kunagi on olnud.

Vaata, mida tehti kokkutulekutel ja mis arvavad sellest osavõtjad

http://www.youtube.com/watch?v=FTaswbXjzkI

Sõrmus suguvõsa I kokkutulek Vaslal, 19. august 1988